Ekskursioon Pelastuskoulu

Esmaspäeva 19. aprilli varahommikul kell 06:28 startis Päästekolledži IV kursus Sisekaitseakadeemia väravast väikese, kuid mahuka Mersu bussiga D-terminali, et sõita laevaga Helsingisse külastamaks Helsinki Pelastuskoulu ehk Päästekooli. Helsingi sadamas ootas meid Helsingi Päästekooli kaks väike-bussi koos juhtidega ning viisid meid kooli. Päästekoolis võttis meid vastu kooli direktor Matti Waitinen alias vunts, kes tutvustas ja kiitis oma õppeasutust. Soomes on kokku kaks päästekooli, millest ühes saab ka kõrgharidust omandada. Helsingi Pelastuskoulus saab ainult erialase hariduse.
Helsingi Päästekoolis saab õppida meie mõistes tõrjuja-päästja-parameedikuks. Parameedikuks on vaja sellepärast, et 24 tunnisest valvevahetusest ollakse 12 tundi suure punase auto peal ja 12 tundi väiksemas ehk kiirabis.
Ennelõunat kuulasime loengut turvalisuskoolitusest Soomes, meie mõistes tähendab see ennetustööd. Loeng oli soome keeles, millest meie loomulikult suurt aru ei saanud. Tõlkideks tulid kaasa õppejõud Alar Valge, Tarmo Kull ning õppereferent Epp Näpp. Tänud neile asjaliku ja meeldejääva reisi eest.
Peale lõunasööki suundusime kohalikule õppeväljakule, mis asub Helsingi linnas ning seetõttu on seal harjutusteks piiratud võimalused. Seal olid olemas külmsuitsu ning gaasiküttega majakesed, autolõikamis- ja varinguplats ning mõned tsisternid ohtlike ainete jaoks. Enamus harjutusi teevad Helsingi päästjad linnas erinevatel objektidel, mis tagab ka väga hea võimaluse tähtsamate objektide õppimiseks.
Päästekoolist suundusime maa-alla, kus oli vanade päästeautode muuseum. Samuti oli seal väga palju mootorpritse ja tsiviilkaitse varustust (näiteks taskulampe). Sealt suundusime edasi Helsingi 1952. aasta olümpiastaadionile, kuhu on tehtud hostel. Taavi Tilk magas ilmselt samas voodis, kus ´52. aastal magas Paavo Nurmi, vähemalt ta ise arvab ja loodab seda. Naisterahvad said kahese toa ning meessoost isikud ööbisid kümnekesi ühes numbritoas. Hostel ei olnud just viie tärniga, kuid Sisekaitseakadeemia ühikaga kannatab võrdlust küll. Asjad ööbimispaika ära viidud, suundusime edasi Helsingi teise päästekomandosse, kus oli ka tuletõrjemuuseum. Seal tehti meile väga sisukas ja huvitav ekskursioon.
Sealsamas komando all asus ka väike pubi moodi nurgake, kus on võimalik nö rihm lõdvaks lasta. Meid võtsid seal vastu kaks päästekooli õpilast, kes õpivad spetsialistiõppes. Rääkisime üldisest elust ja olust, et kuidas pääste süsteem nendel ja kuidas meil töötab. Jutu kõrvale pakuti erinevaid suupisteid ja soomlaste Olvi. Õhtu jätkus jalutuskäiguga läbi Helsingi linna ööbimispaika, kus jätkus väike istumine ja jutu puhumine ilma võõrustajateta, kuid rohke huumoriga. (Mõni mees naeris lausa munad märjaks – silmamunad)
Järgmise päeva hommikul poole kaheksast saime süüa ning peale seda suundusime jällegi päästekooli, et tutvuda nende arvuti programmiga (Firestudio 4), millega nad harjutavad päästeala sündmuste lahendamist ja raadiosidet. Samuti näidati meile filmi kooli lõpetamiseks vajalikust lõpuharjutusest, mis kestab 24 tundi. Selle jooksul sooritavad nad erineva raskusastmega sündmusi.
Teisipäeval peale lõunasööki suundusime Helsingi suurimasse komandosse H1. Seal tutvustati erinevat tehnikat ning päästekomando elu. Tehnika võrreldes Eesti komandodega on väga mitmekülgne ja võimalusi tundus olevat palju rohkem. Näiteks on neil olemas spetsiaalse varustusega päästeauto puhtalt päästetööde jaoks ning selle auto liikmeid kutsuti pioneerideks, nemad tulekustutamisega ei tegele, selleks on teine auto ja meeskond.
Uhkest päästekomandost läksime tagasi pelastuskoulu viimast kohvi ja saiakest sööma ning meie poolt anti üle tänutäheks mõningad akadeemia meened. Seepeale sõidutati meid sadamasse, kust saime oma tagasisõidu piletid ning läksime viimast tutvust või siis hüvastijättu tegema Helsingi linnaga.

Lõpetavatele kursustele meie poolt edukat põrumist lõputöödel ja teistele õppimis rohket kevadet.